Punane Välk. Sellise hüüdnime teenis Suzuki Swift meie proovisõiduperioodi käigus. Väike jaapanlane tuleb kätte võileivahinnaga ning pakub selle eest ilmselt üht üllatavamatest spetsifikatsioonikooslustest turul.
Sõidame! käsutuses oli varakevadisel nädalavahetusel Suzuki odavaima mudeli kalleim versioon. Manuaal, nelikvedu, hübriid? Täpselt nii oligi, kuigi pidin kaks korda üle kontrollima. Ei tahtnud uskudagi, et mõni tootja veel sellise koosluse viitsib ühte autosse majutada.
Swift Hybrid üllatab kohe esimesel pilgul oma kõrge kliirensiga. Üritaks nagu peaaegu kõige väiksemate crossoverite segmenti tungida… siiski vist mitte. Moodi läinud mustast plastikust koopaäärtes on Suzuki meid säästnud. Eelkõige paigutab selle auto aga linnamaastikule tema vedrustus, mis tundub peaaegu sportlikult kõva. Igatahes konarlikul kruusateel ei tekkinud mingit soovi gaasi vajutada.
Suzuki väidab, et ka tema hübriidi parimad omadused avalduvad linnas, kus aku teeb kiirendusel turbo tööd ja aeglustamisel saab jällegi särtsu juurde. Võiks arvata, et “turboasendaja” abi on vabalthingaval bensiinimootoril väga vaja – viimane suudab ju välja pigistada vaid 66 kilovatti. Kuid mõelge uuesti. Swift on ülikerge. Kõnealune isend kaalub tühjalt ainult 960 kilogrammi ja baasmudel absurdsed 850 kilo. Sealjuures ei ole ju tegemist mingi mikroautoga.
Sellest rääkides – ruumi jagub Swifti sees piisavalt. Seda nii ette, keskele kui taha. Eesistujate küünarnukid kokku ei puutu, tagaistujal põlvedel kitsaks ei jää ning julgen väita, et istme ja lae vahele mahuks ka korvpallur probleemideta. Pagasiruum on üsna täpselt sellise suurusega, et poekäru võiks sinna otse tühjaks kummutada.
See kõik tuleb muidugi teatud hinnaga. Sisustuse poolest ei ürita Suzuki odavust kuidagi varjata. Uksed on viie sentimeetri paksused ning kogu üldmuljes domineerib täpselt seesama nahaimitatsiooniga kummine plast, mida olete autodes näinud alates üheksakümnendatest. Multimeedia osas samas kurta ei saa. Ekraan näeb välja primitiivne, kuid sisaldab nii navi kui ka kõiki võimalusi muusika kuulamiseks.
Juhile peaks Swiftiga sõitmine aga täielik lust olema. Rool ei ole küll sportlikult terav, kuid samas ei mõju ka uimasena ning keerab ummistatud parklas auto kasvõi kohapeal ringi.
Absoluutselt parima mulje jättis aga käigukast. Arvan, et enam muretumat ning lihtsama kasutusmugavusega manuaali annab tikutulega otsida. Kerge sidur, konkreetsed käigud – liialdamata soovitaksin Swifti õppesõiduautoks. Kes selle välja suretab peale esimest sõidutundi, on lootusetu juhtum.
Swiftiga seoses tekkis kiirelt ka üks tulevikuvisioon. Praegu on noortele autoentusiastidele lihtsaks harjutusplatvormiks näiteks VW Golfi teine põlvkond. Miks ei võiks paari dekaadi pärast seda kohta täita sellised väikesed Suzukid? Swifti baasmudeli kergus, lihtsus ning sõidetavus asetavad ta sisuliselt samasse positsiooni – seda muidugi eeldusel, et esimesed omanikud suudavad oma autosid Eesti verejanulise teesoola eest kaitsta.
Tõenäoliselt jäigi mind Swifti juures ainsa asjana häirima see neetult kõva vedrustus. Muus osas oli Punane Välk aga üks pagana tore väike auto. Põneva ning kaasava liikuri retsept on ju lihtne – kergus, nelivedu ja manuaalkäigukast. Seda kõike Swift Hybrid ka pakub