Mulle meeldib väga teha proovisõite lihtsurelikele mõeldud baasmudelite ning ökoautodega. Eriti pärast seda, kui sa oled saanud kaks päeva veeta Porsche Taycani seltsis, siis on see hea viis maa peale tagasi tulla ning realistliku pilguga asju vaadata. Haarasin omale seega prooviks uue Opel Corsa.
PSA Grupp võttis hiljuti Opeli & Vauxhalli General Motorsi alt enda tiiva alla ning viis läbi mõningad platvormijagamisega seotud muudatused. Üheks esmaseks lükkeks oli Opeli pesamuna uusim ilmutus Corsa F, mis hakkab PSA Common Modular Platform alusel baasi agama uue Peugeot 208’ga.
Disaini. ning arendusvaldkond kuulub Opelile, ent kogu mootorivalik koosneb Peugeot samadest kolmesilindrilistest turbomootoritest ning ühest “neljapütisest” diislist. Valikus on ka elektriline “Corsa-e” versioon.
Mugav argisõiduk, aga tagaistmetele pääseda raske
Väliselt on Corsa pisut nägusamaks muutunud ning peatselt saabuv GSi versioon näeb isegi täitsa Opel’lik välja. Kui keskkonsoolis asetsev käiguvalitsi välja arvata, siis ei oskaks aimatagi, et prantslaste käsi siin mängus on.
Üldine pilt meenutab eriskummalisel moel justkui moderniseeritud 90ndate keskpaiga autot. Sul on külgtoetud, ent mõnusa polstriga üsna kõrge ja püstise asetusega istmed. Silme ees istuvad suured analoognäidikud ning salongimõõtmetega mitte just korrelatsioonis olev tavalisest suurem rooliratas. Justkui miniaatuursem versioon 25 aastat tagasi levinud lahmakatest esimeste õhkpatjatega roolidest.
Kliimapaneel ei näita sulle temperatuure ega YR.NO ilmaennustust, vaid õiget ja vanakoolilikku sinisest-punasesse temperatuurivalitsit. Võtit keerad käega, mitte ei vajuta nuppu. Analoogsus on suur, ja minu retrohõngulisi meeli paitav. Viriseda võiks muidugi infosüsteemi üle, mis on ütlemata aeglane. Ka volüümikeeramise nupp tegutseb tüütu hilinemisega.
Vigadest võib esile tõsta ka tagaistme, kuhu kaks täiskasvanut küll hädapärast mahuvad, ent kuhu kitsalt sisenemine paras katsumus on. Järgnev pilt illustreerib potensiaalseid sisenemisraskusi.
Lõbus ja otsekohene väikeauto
Mulle meeldib, kui kiiresti ja lihtsalt Corsaga sõitma saab minna. Hüppad autosse,vöö peale keerad võtit ja lähed. “Aga see on ju nii iga autoga?” te küsite. Vale puha, enamike uute autodega pean tavaliselt ronima kuhugi kõrgele istmele, vajutama aeglast käivutsnuppu, ootama kuni iste end paika sätib ja siis kuidagi liiga suure linnamaasturiga hoovist välja kooserdama.
Corsa on väga otsekohene. 1,2-liitrine (74 kW) mootor on tegelikult väga ergas ning võtab hoo üllatavalt kiiresti üles. Suuremad maanteekiirused tulevad täiesti poolmuidu kätte – ja kütusekulu on sealjuures parimal juhul vaid 6-7 liitrit sajale.
Opel kasutas uue Corsa disainimisel laialdaselt alumiinumit, mis tagas enam kui 40 kilogrammise kaalulangetuse. Tänu sellele on ka juhitavus teravam, auto väga mõnusalt käsitletav ja ka sportrežiimil kurvides lõbus sõita. Kitsad ökorehvid muidugi “piiravad” soepäralikku olemust ja päris 208 tasemele Corsa sportlikuse osas ei küündi.
Ühe nördimusttekitava nüansina tooksin välja veel “pöörete edasisõitmine”, mis pärast gaasi lahti laskmist aset võtab. Auto käitub tänu sellele justkui uimasemalt ja “kleepuvamalt”.
Argioludes, eriti linnas, on Corsa asine ja üsna vaikne auto millega sõita. Nähtavus on ettepoole hea, ent tagumised C-piilarid söövad täispunktid selles vallas ära. Külgtuule osas on maanteel Corsa üsna tundlik, ent maanteel tavaoludes stabiilne.
Hinnad algavad 12 990 € ning küündivad kuni 18 490 €. Korraliku varustusega võib see muidugi üle 20 000 raha minna. Kõige mõistlikum on soetada 130 hj mootoriga GS-Line masin, mis pakub väärt võimekust väikese kütusekulu ning hea varustusega. Nende hinnad algavad 18 490 €.
Head: Väike kütusekulu, juhitavus, ergas turbomootor, hind.
Vead: Käigukasti ja infosüsteemi “viivitav” käitumine, sisenemine tagumisele istmereale.