Mis koostisosad moodustavad Sinu jaoks kõige elavama ja tasuvama sõidukogemuse? Minu senise kogemuse puhul panevad mu vere kõige kõrgemal temperatuuril keema rootormootorid ning mis iganes aparaadid rida-6 mootorite ning manuaalkastiga.
Ja kui me räägime viimasest, siis Eestimaal rida-kuus, manuaalkastiga tagaveolist otsides langeb valik tõenäoliselt BMW peale, sest korralikud japsid on kirvehinnaga läbi immutatud või lihtsalt haruldased. Mõned aastad tagasi ma vihkasin bemareid ning nende omanikke täiesti südamest. Meie kohalik ossikultuur oli mulle nii vastuoksa, et lajatasin põhjendamatu vihalaviini iga vastusõitva E36 vastu.
Aga siis ma sattusin mõne rooli, kohtusin äärmiselt mõistlike ja toredate omanikega ning minu väljavaade muutus täielikult. Eelmine talv isegi soetasin omale isegi ühe prillika E34 Touringu. Mulle jätkuvalt ei meeldi mõned mudelid, E39 on minumeelest üks koledamaid autosi mis eales toodetud ning E46 on mu silmis sõiduomadustelt jõhkralt ülehinnatud. Aga siis pakkus üks mu tuttav mulle prooviks oma Z4 330 ning mulje oli pehmelt öeldes kustumatu.
Z4 pole nüüd võib-olla kõige kaunim auto ilma peal. Mõne nurga alt näeb see natuke kohmetu välja, ent kohutavalt palju sõltub ka “specist”. Z4 M Coupe on minu silmis üks ilusamaid Bangle ajastu bemareid üldse. Väga äge detail on näiteks BMW märk esitiival.
Salong on kangesti kitsavõitu ja instrumendid pole suuruste poolest tasakaalus. Rool on väga ilus, nuppudeta ning elegantne, ent pisut suur, käigukangi asukoht ja visketunnetus seevastu väga robustne ja mõnus. Pedaalid on samuti rajatehnikate viljelemiseks väga ilusti paika pandud ning esiklaasi kitsas ja kumer nurk muudab isegi Lasnamäe bussipeatuse kauniks vistaks. Ühe perverssuse ma muidugi leidsin – peeglite regulaatorid ning aknatõstukid on pandud kõige idiootsema nurga alla üldse ning nende kasutamiseks vajab su käsi uroloogi töötunnistust.
Kolmeliitrine mootor on ülimalt sujuv ning põhjagaasiga tulistamise järel toob kuuldele mõnusa ja ergutava urina. Antud auto väljalaskesüsteem oli maitsekalt modifitseeritud, mis tähendas otsetoru-bemmile omase rõveda lärina puudumist. Kiirendus on VANOS-süsteemi tõttu justkui kolmeastmeline, esimesed 3000 pööret ei toimu mitte midagi, siis mõneks tuhandeks kiirendus peatub ning järsku kihutab seier pidurdamatu hooga piirajani. Selle auto nahas on see mootor hoopis erksam ja vahvam kui näiteks E46 aiste vahel. 170 kilovatti ei ole maailma kõige võimsam arv, ent sõidu nautimiseks ei ole sul tegelikult enamat vaja.
Rool reageerib üsna pehmelt ja pigem luksusautolikult, kui sportlikult, ent šassii on seevastu päris täpne. See loob päris naljaka tasakaalu, mida näitas kurvide läbimisel ka mu hiljuti müüdud Honda Prelude VTEC. See oleks nagu imelik kokteil Arcticu spordijoogist ning Rieslingu veinist? Veermik on üsna pehme ka suurte velgedega ning kurvides erilist vajumist ei teki. Pidurid olid autol juba pisut kulunud, ent haarasid enne apeksit siiski päris isukalt rootoritest kinni.
Käigukasti visked on väga täpselt mõõdetud ning kohati nagu veidi “puised”. Seevastu siduri kergus ja vastusurve on niivõrd ideaalsed, et ülekannete vahel mängimine koos pedaali vetruva vastutulelikkusega loovad väga hüpnotiseeriva ja rütmika efekti.
Ja siis sa lihtsalt unustad ennast mööda külateid ringi kihutama. Sest sa tunned Z4 kere iga polti ja võnget niivõrd hästi, et sulandud autoga kiirelt ühte. See meenutab mulle pisut mu RX-8’t, ehk sellepärast ta mulle nii väga sümpatiseeribki.
Z4 oli omaette ilmutus, sest ma poleks arvanudki selle ajastu BMW-st niivõrd kaasahaaravat kogemust. Kõvakatusega Z4 M Coupe või 3.0si kuuluvad nüüd kindlasti minu unistuste garaaži pikka nimekirja. Aga kas ma sinna kunagi läbi oma japsidžungli jõuan, eks näis.
P.S: Kuigi tegu on rotsteriga, siis katust ma seekord tuulise ja jaheda ilma tõttu maha kiskuma ei hakanud.
Fotod: Autor