Tarragona on päris kaunis linn. Hispaania soe päike, mereäärne atmosfäär ning kaunid kultuurimälestised. Ma tegelikult seal käinud ei ole, aga guugeldades sünnib küll reisipisik ja tahe linna külastada. Aga millega? Loomulikult SEAT Tarracoga – Hispaania autotootja uusima maasturiga, mis on nime saanud just antud linna järgi
Nagu Volkswageni impeeriumis kombeks, jagab ka Tarraco platvormi oma sugulaste Tiguan Allspace ja Škoda Kodiaq’ga. Ainuka vahe nendega seisneb muidugi selles, et SEAT on neist mõlemast üle-mõistuse-parem! Ja mitte ainult kontsernikaaslastest, vaid isegi luksusdžiipidest. Nädal enne Tarracot sõitsin pisut ringi uue Mercedes-Benz GLE’ga ning võtaksin kogemuse põhjal iga kell SEAT’i üle Mersu. Mis siis temast niivõrd hea auto teeb?
Dünaamiline aga andestatavalt janune
Meie käsutusse antud valge Tarraco südameks oli kaheliitrine TSI turbomootor, koguvõimsusega 190 hobujõudu. Mootor on väga sportliku iseloomuga ja “punchy” – gaasivajutusel tõusevad väga atleetliku ja ägeda kõla saatel pöörded reipalt ning sundimatult. Jõuenamik tuleb kätte üsna alguses, suisa diisellikul pöördevahemikul, viimased “paartuhat” on pigem nagu hääle nautimiseks. Kütusekulu on siiski üsna karm – rahulikult sõites jääb 8-9 l/100km vahele, kuid säärase “emotsioonimaasturi” roolis on seda raske saavutada. Tarraco kipub pigem olema nagu vastu tahtmist kõrgele tõstetud sõiduauto. Veermik on üsna jäik ning pidamine kurve võttes lausa sportautolik. Rool reageerib Cupraliku täpsusega, olenemata veidrast kergusest. Ka jätab see auto gabariitidelt väiksema mulje kui tegelikult.
Maastikule ronides lülitasime sisse offroad režiimi. Peale vedrustuse tuntava pehmenduse, erilist vahet ei ole. Vanakoolilikult värisev gaasipedaal lubab liiva sees üsna hästi vajalikke korrektuure läbi viia. 4drive rebib muda seest vajadusel küll välja, ent annab mõista, et katsumust nõudvatest metsateedest tasub eemale hoida.
Elektriautod õppigu vaikuse definitsiooni Tarracolt
Just nimelt – Tarraco on kuni maantekiirusteni täiesti hirmutavalt vaikne. Heliisolatsiooniga on insenerid nii kavalalt ümber käinud, et isegi tuule ja rehvimüra jõuab salongi vaid väga väikestes kogustes. Aeg-ajalt loed küll, et elektriautod on väga vaiksed ja häält ei tee, minumeelest on see üks suur vale. Nissan LEAF’i salongis veeredes on küll näiteks päris häiriv müra.
Interjöörist rääkides, veetleb Tarraco jällegi margile omase tipptasemel ergonoomikaga. Materjalid olid on üsna tummised, kobisevat plasti leiab vähe. Üldmulje erinevalt Volkswageni ja Škoda toodangust haigutama ei pane, kuid edvistavat stiili on raske leida. Tarracot on võimalik osta 7 istmega ning pakiruum on samuti tohutu. Ma arvan, et tegu on ühe parima pereautoga mida ma eales proovinud olen.
Tarraco hinnad algavad 26 900 eurost. Kuid sellise hinnasildi eest saad sa vaid 1.5 liitrise turbomootori, mis on sellise maasturi nahas üsna pinges ja veelgi janusem. Ka sisaldab see hind esivedu. Kindlasti soovitan ostu puhul valida 2.0 bensiinimootor – diisel on küll valikus, kuid ei sobi selle auto olemusega eriti kokku.
Miks? Tarraco on pereauto sõitjatele. See on džiip pereisale, kelle pere ei mahu Cuprasse ära ning kes peab igapäevaselt mööda Catalunya rannikuteid tööle ja tagasi kihutama. Maasturi kohta pakub see rohkemat kui tahta võiks, rääkimata vendadest nagu Kodiaq ja Tiguan.
Plussid: Sportlikud sõiduomadused, vaikne ja ilus salong, praktilisus, hind
Miinused: Kütusekulu, maastikuvõimekus võiks parem olla.