Mõte, et S-klass on konkurentidest erinevat tõugu, kõlas naeruväärselt. Kuni ma sellega sõitsin.
Päeva lõpuks on see ikkagi auto. Lisage kõik soovitud helkurid ja vilkurid, kuid 150 000 euro eest saate põhimõtteliselt neljarattalise mootorsõiduki, mis on võimeline transportima inimest või inimrühma sihtkohta. Kuskil sularaha kärude hulgas, mida teil on vaja, kui tahate S500L osta, peab olema ka põhjendus, et kulutada transpordivahendile nii palju rohkem kui vaja.
Ja ma arvan, et olen selle leidnud. Pärnu poole suunduva E67 lõputuses kogesin täiesti rahulikku hetke. Tee kõverdus paremale. Benzi siht triivis mööda selle keskjoont. Tosinast metallist kõlarisõrestikust voolas välja Reketi “Võitja”, mille järgi salongis valgus pulseerib. Massaažitoolid ümisesid, välismaailma müra oli kaugel nii aja kui ruumi mõttes. Maailm katapulteerus kiirusega, kuid mitte kiireloomuliselt nagu vaade maalähedase rongi aknast. Sama täiuslik liikumatus. Kõik muu lihtsalt sulab ära.
Just nende hetkede tõttu on see auto olemas. Võib -olla on see liiga palju raha. Kuid neil, kellel on juba liiga palju raha, ei serveeri ükski teine auto neile selliseid hetki nii väikse vaevaga. Kogu mõte on pakkuda mugavust ja rafineeritust, mis on vajalik selleks, et auto juhi ümber tuhmuks. Selle saavutamiseks oodake, et kasutusele võetakse kõik võimalikud tehnoloogilised tehnikad.
Seega ei ole vedrustus mitte ainult kohanemisvõimeline, vaid ka ennustav, skaneerides teed löökide suhtes ja valmistudes nende vastu võtmiseks, et sina seda ei tunneks. Selle amortisaatorid ja vedrud on reguleeritavad, seadistused on võimatult pehmed ja jumalikud. Auto juhtimine kurvides on suurust arvestades fenomenaalne… aga mille nimel ma kiirustan? Kindlasti pole mu sihtkoht nii kena kui selle auto salong.
Interjööri lihtsus, nagu fotodel näha, ei anna tegelikule esitlusele peaaegu õiglust. Kõigi puhaste joonte ja graatsiliste pindade eest pommitab S-klass omanikku oma paremuse märkidega. Turvavöö all olevad pinnad on pehmed, vahed tumedamatel paneelidel peaaegu olematud. Pole tähtis, kas uurin lülitite tunnetust, hõljuva keskpaneeli jäikust, õmbluste keerukust või kõlarivõrede graveeringut. Tulemus on alati sama: vaieldamatud tõendid selle kohta, et keegi, tõenäoliselt sügaval kuskil Saksa büroo sisikonnas, hoolis piisavalt, et seda hästi teha.
Üksikasjade järgi elamine toob aga kaasa nende suremise. Mida rohkem ma vaatan ja ahhetan pisidetaile, seda rohkem olen segaduses sellest, kui tüütu on rooli parempoolne puuteplaat. See on pöidlasuurune padi, millel on langeva alasi täpsus ja õrnus ning selle ülesandeks on ainult keskse ekraani juhtimine, mis on 20 sentimeetri kaugusel minu paremast käest ja mõeldud selgelt otseseks puutejuhtimiseks. Vähemalt kõige vasakpoolsemal puuteplaadil on kasulik eesmärk. Kusjuures, see jääb ka auto ainsaks miinuseks – ja seda siis kui asjatult nokkida.
See on üks vähestest uuematest autodest, kui märkan, et kapoti all toimub midagi, millest on mõtet rääkida. Unustage elektriline S-klass-või samas ka mitte, salongis rahuliku sõidu ajal ei ole mootorit nii või naa kuulda. 3 liitrine rida-6 paiskab oma 320kW igale pinnale tänu 4MATIC süsteemile kõigest paari hetkega. Tehase 0-100 aeg on märgitud 4.9 sekundit. Spordi peal pedaalile tugevamalt vajutades kostub salongi meeldiv urin. Isegi läbi kogu selle helisummutuse ja twin-scroll turbo on mootoriheli tunda. Kas tegemist oli kõlaritest mängitud heliga või mitte – sellest oli raske aru saada. Kogemus ise oli meeliülendav. Mootoriheli kostub täpselt siis, kui juht seda küsib. Auto on küll suur ja võrreldes keskmise sedaaniga kindlasti ka raskem, kuid vähemalt kiirendusel ei ole auto suurusest aru saada. See “peatamatu” aura ulatub auto igasse nurka.
Suurepärane uudis on see, et kogu see üleliigne lõõgastusmeditsiinina kasutatav tšakrate avamise värk tõesti toimib. Massaažitoolid, ümbritsevad tuled, teabe- ja meelelahutusekraan ja muusika langevad sünkroonis kokku, ületades mu meeled viisil, mis hajutab kõik muud mõtted mu ülerahvastatud peast. Ja nii ma lasin sel end üle pesta, lasin liikluskoormusel tekkida ja laiali hajuda nii nagu juhtus ja ei lasknud sellel end häirida. Lasin puudel tuhisedes mööda virvendada ja lasin oma mõistusel sattuda transitaolise täieliku keskendumise olekusse. Seal on nüüd autotee, muusika ning tuled ja mitte midagi muud. Just see on praegune meelerahu, mida te ei leia oma kontorist, rahvarohkest kesklinnast ega sumisevast kodust. Meeleolu, mis sind ümbritseb, kui sa istud mühiseva oja ääres või seisad vaiksel mäel, esitatakse siin teile Tammsaare ummikus või parklas manööverdades. Täielik rahulolu.
