Uskumatu kui naljakate asjade üle me tänapäeval üllatuda võime. Pärast seda kui müügimees Rain mulle lahkelt uue Foresteri võtmed kätte ulatas, leidsin end kiirelt autos naeratamas manuaalse käsipiduri ja keeratava võtme üle. Šokk ei lõppenud seal. Kitsad piilarid, vaevu kümnesentimeetrised uksed ning safariautole omaselt avar salong on asjad mida sisuliselt enam kusagil ei näe. Foresteri varustusvalikus on tegu XS masinaga, seega keskmise varustustasemega autoga.
Maastur otseselt enam välimusega ei raba. Ta on õrnalt agressiivne aga metsamees on kuidagi vaguraks ja tagasihoidlikuks tõmmanud. Esimesed kaks põlvkonda olid visuaalse esteetika poolest võrdväärsed WRX/STi Imprezadega. Juhikohalt kapotti vaadates hakkad sa igatsema top-mounted vahejahutile pandud tuulutusava. See on Foresterile sama ikooniline kui Impreza STi’le sinine värv ja kuldsed veljed.
Salongi kohta saab paremaid sõnu jagada. Kvaliteet on enamjaolt asjalik ning kõik käeülatuses. Nagu ka XV puhul, on rooliratas ideaalse suurusega ning kõik ümbritsev väga mugavalt käsitletav. Aga Subaru salongide ilu avaldab alati päikeseloojangul hämaras, noh ütleme et kevadisel ajal kell pool 10. Päike kumab õrnalt veel sisse ning roosakaspunane nupuvalgustus täidab interjööri. Minumeelest vägagi silmipaitav vaatepilt. Istmete õlatoed on tugevad ning hoiavad hästi istmes nii mudas mässates kui pikas kurvis.
Kui ma siin maailmas midagi südamest vihkan, siis see on CVT käigukast. See tekitab mulje nagu su auto seisaks paigal ning maailm liiguks sinust mööda, mitte vastupidi. Sõidutunnetuse kadumine on sellega enam kui kindel. Hiljuti proovitud XV Lineartronic oli minumeelest üsna traagiline. Forester suutis aga üllatada. Ehkki kast on “ühekäikne”, simuleerib aju sisse seitse vahetust ning suudab seeläbi tekitada mulje liikumisest. Kummipaela efekti on vähem ning auto on palju sõidetavam.
Klassikaline 110 kilovatine bokser – energiline, äärmiselt ökonoomne ning kõrva summuti juurde lükates isegi kõlab hästi. Kui S režiimil pöördeid anda, tiksub suurim jõud taha umbes 4000 pöörde kandis. Keskmine kütusekulu jäi kahe päevaga 7-8 l/100 km paika, täispaaki ma tühjaks sõita ei suutnudki. Pidurid krabavad Foresteril päris teravalt ning mehhaaniline nelikvedu koos hea rehviga jätavad kohati peatamatu mulje. Umbes nagu teelt kõrvalekaldumine oleks täiesti võimatu
Nimele kohaselt palus Autospirit mul Forester metsa viia. “Tegu on maasturiga, mitte linnamaasturiga” sõnas mulle turundusjuht telefonis. Nõustun sajakümne protsendiliselt. Seega: Seisan Subaruga kusagil Viimsi poolsaarel. Kusagil, sest mul pole õrna aimu kuhu kapakohilasse ma seiklesin. Minu ees circa kaks kilomeetrit poolsirged, metsatöömasinate poolt läbi küntud porivaalusid. Subaru kliirens on pisut madalamaks läinud aastatega, seega kahtlen pisut endas. Aga sisse läheb aeglustiga X-mode ja pöörded lendavad üles. Soppa lendab kahte lehte ning Subaru rügeleb läbi. Ma pole väga offroadi-teadlik inimene, avastasin selle võlu alles üsna hiljuti. Foresteriga sõita on aga üsna kindlameelne. Asja teeksid eriti mugavaks veel 360 kraadine kaamera.
Foresteri imidž on viimaste aastatega pisut muutunud, täiskohaga maastikuauto on pigem väliselt kaldunud linnamaasturite maailma poole. Kuid ärge laske end sellest eksitada, see Subaru sopa sees nalja ei mõista ning tuiskab läbi sealt, kus jalkaemme “džiibid” kinni jäävad.
Plussid: Avar salong, käepärasus ja mehhaanilisus, kütusekulu, juhitavus
Miinused: CVT käigukast, välimus ei intrigeeri