Selmet teha üks keskmine ülevaade, kus ma arvustan mugavat salongi ja kütusesäästlikut mootorit, teeme täna teisiti. Või noh, tegime teisiti, sest mõned nädalad tagasi võtsime kaks proovisõiduautot – uue Passat Alltracki ning uue Mazda CX-30 (hiljem ühines ka KONA Electric) ja läksime Lõuna-Eesti parimaid teid kaardistama.
Postitee-Tilleoru & Passat esteetilisest vaatepunktist
Postiteest on vast kõik midagi kunagi kuulnud. Legendaarne kurviline trass kuulub kõige ilusamate Eestimaa teede hulka ning hõlmab endas järske “kukkumisi”, pimedaid kurve ning maalilisi sirgeid. Lisaks sellele on teel päris pikk ja põnev ajalugu, mille kohta saab lugeda siit. Umbes 20 kilomeetrine lõik algab päris peadpööritavalt, vaibudes 10 kilomeetri jooksul rahulikuks külamaanteeks, mis kulmineerub lõpuks hingematvalt kauni Tilleoruga.
Esimesel läbimisel võtsime päris rahulikult, et natuke Lõuna-Eesti vistasi nautida ja Passati esteetikaga tutvuda. Väljast on uuendused tagasihoidlikud, esiosa on natuke teravamate nurkadega ning kroomirohkem, pära sai seevastu uue kaunima väljakirjutatud mudelinimetuse. “Bottle Green” värv on päris huvitav, olles natuke mattjas ja meenutades üks-ühele vana Audi 80 rohelist värvi. Ilus vaadata!
Salong on Volkswagenlikult jällegi igavhall, õhtuti aitab seda parandada värvirohke miljöövalgustus. Digitaalsete näidikute kõrval tasub ära märkida suur panoraamklaas ning “PASSAT” kiri ohutulede kohal. Nähtavus ja avarus on kiiduväärt, lubades meil tõesti kuppelmaastikut imetleda. Mis mulle kohe üldse ei meeldinud? USB-pesade puudumine, valikus on vaid C-tüüpi pistikupesad.
Haanja-Rõuge & Passati jooksuosa
Kes Lõuna-Eestis käinud on, teab seda teed ilmselt väga hästi. Kui Suur Munamäe külastamine on nimekirjast maha tõmmatud ja Rõuge Suurjärv järgmisena reas, siis läbitakse reeglina seda trassi.
Ulatuse poolest ta ei raba, olles vaevu 8 kilomeetrit pikk. See-eest on tegu väga tehnilise, hüpliku, pimeda ning sügiseti väga libeda rajaga, mis sportlikuma/tempokama sõidustiiliga parasjagu oskust nõuab. Erinevalt Postiteest on asfaldiriba üsna kitsas ning kurvid tulevad pea alati järsult pärast “hüpekaid”. Vigade tegemiseks seal ruumi sisuliselt ei ole.
Meie läbimine meenutas pigem 80ndate turbokirjadega sillutatud filmist pärit tagaajamist, kus ma raju neo-süntesaatormuusika saatel kaasautori sportlikuma CX-30 tuules püsida proovisin. Passati pidamist oli seal hea katsetada, sest kurvid olid tihti sügisest muda või leherisu täis.
Alltrack tuleb standardina 4motion nelikveoga, mis pakub avalikel teedel purustamatut pidamist. Tee mis sa tahad, aga Volkswagen on isegi sellistel teedel tulistades nagu rööbastel kiirrong. Vedrustus on üsna pehme, aga kere ei taha see-eest üldse vajuda. Pidurid peatavad 1800 kilogrammi kaaluva pereuniversaali väga kiiresti. Veermiku ja jooksuosas mina midagi taunitavat ei leidnud, sõidame edasi!
Tsooru-Antsla & Passati diiselmootor
Tsooru on ütlemata ilus ja vähetuntud asula, kus asub Vabadussõjas hukkunute mälestussammas. Sügisesel ajal muutuvad oranžidest lehtedest kaunistatud tiikideäärsed kurvid lihtsalt lummavateks, mõni pilt ka vahele:
Pärast Tsoorut saab alguse aga üsna lai kõrvalmaantee, mis on täis pikemaid tõuse-langusi, “pedaal-põhja” klassifitseerimisega sirgeid ning huvitavaid vaatamisväärsusi. Huvitavaid selles mõttes, et kui tihti sa ikka läbid Litsmetsa nimelist mahajäetud küla? Teiste põnevate turismiatraktsioonide seas on legendaarne Triinu Baar, mis jääb poole trassi pealt paremale tee äärde.
Lõik lubas mul Passati 176-kilovatist diiselmootorit, mis väänab kusjuures võimsad 500 njuutonit, päris mitu korda kiusata. Ülesmäge sirge, paremhaak alla, pidur enne vasakkurvi. Keeran apeksise ning lasen kõik 240 hobust nelikveo abil kappama. Kiirendus on muljetavaldav ning väike mats vastu selga on garanteeritud. Biturbo süsteem vähendab pisut diislitele omast kõrgetel pööretel tekkivat jõukadu, ent ideaalset “powerbandi” siinkohal siiski pole.
Diiselpassat on selline väikesviisi “meem”. Kuulsa 1.9 mootoriga B5 Passatid on saanud ökosõidu sümboliks, ent see mootor justkui paneb selle mõiste tänapäeva võtmesse. Võimekus on tasemel, sõita on lõbus ning kütusekulu on täiesti olematu. Keskmiseks sain nädalavahetuse peale 7,3 liitrit sajale ning Lõuna-Eesti kurvitripp võttis umbes veerand paaki, seevastu kui kolleegi CX-30 vajas kahekordset tankimist.
Antsla-Kanepi & Passat kui Lõuna-Eesti sümbol
Antslasse jõudes olime me “linnavurledena” üsna ehmununud, sest asula jättis üsna sureva kummituslinna mulje. Sealt suundusime Vana-Antsla kadu mööda pikka-laia, eelmist maanteed meenutava trassi peale, mis sisaldas endas üht väga maalilist kilomeetrit.
Uhtjärvele liginedes avaneb esiklaasist suur ja lai org. Vaate nautimise asemel tuleb aga tähelepanelik olla, sest kohe toimub järsk allamäge kurvisööst oru põhja suunas, millele järgneb diisli väänavale iseloomule sobiv mäkketõus.
Passati põhipuntkid olen ma läbi käinud, sõites märkasin ma aga Lõuna-Eestile väga omast nähtust: iga teine auto on Volkswagen ning tõenäoliselt ka Passat. Ja ma ei räägi siinkohal ainult B5 Passatist, ka B3 ja B4 mudelid on üsna igaminutiline nähtus.
Loogiline valik, sest varuosad on odavad, autod peavad erinevalt uutest sõidukitest kauem vastu ning ka suhtumine on teine – kui midagi läheb katki, tehakse see korda mitte ei visata ära.
Vana-Otepää – Maaritsa & 3 erinevat kütust
Vana Otepää kuulsa sirge peal kohtusime kolmanda Sõidame! toimetaja, kes liikus sel nädalavahetusel uue KONA Electrikuga. Seega koosnes meie autopark diiselmootoriga autost, bensukast ning elektrikast.
Maaritsa tee on üsna kitsas, porine ja tehniline. Tee käib valdavalt mööda põldu, mistõttu on nähtavus hea, aga libeduseoht on sügisel tohutu suur. Tee möödub ka ühest liivakarjäärist. Sõitsin tee kaks korda läbi ning kõikide autodega.
Diiselmootori madalatel pööretel tulev löök aitab tõesti kurvist kiirelt väljuda, ent pikemale sirgele väljudes jääb jõust puudu ning tehnilisema sektsiooni peal on raskem jõudu stabiilselt kasutada.
Bensiinimootor lahendab viimase probleemi, kõlab paremini, ent vajab vabalthingaval kujul (CX-30) pöördeid maksimumvõimsuse saavutamiseks. Kurvilisemad sektsioonid on sellega lihtsamalt läbitavamad, “turbokaga” oleks see muidugi eriti kökimöki.
Elekter aga….on mõlemast kiirem. Kona pole mõeldud sellisteks olukordadeks, aga seda autot Passatiga püüdes oli päris hirmutav näha madala massikeskme eelist meie traditsiooniliste liikurite ees. See avaldus ka sõites, kus pidamise tunne ning jõulineaarsus lahendasid eelnevad kaks välja toodud probleemi.
Elektriga kurve sõita on lihtsalt määratu igav, ma pole siiani kohanud särtsuliikurit, mis suudaks mulle mingit emotsiooni tagasi anda. See on tema ainsaks miinuseks.
Kõigist kolmest sõidaksin ma ikkagi koju Passatiga, sest maanteel kruiisimiseks on see ääretult mugav ning sõiduomadused on L-E näitel ka täiesti tublid.
