Traditsioonilise ülevaate asemel mõtlesin seekord teha pisut teisti. Kaks nädalavahetust tagasi ulatati mulle Veho Honda esindusest lahkelt uue FK8 Type-R’i võtmed ning endalegi üllatuseks, pakkusid kolm proovisõidupäeva auto osas väga mitmekesist vaatepunkti.
Päev 1: Jaapani autode väljasõit & Type-R jõudluse seisukohalt
Reede õhtupoolik. Kell on saanud viis ning linnatänavad kihavad ummikutest. “Tammsaarel” teo kombel tiksudes koguneme aga hoopis Hüüru mõisa ee koos mitme erilise jaapanlasega. Vaatepilt on suisa vikerkaarekirju – roheliste loorberite all puhkavad legendaarsed tulevikuklassikud nagu Mazda RX-8, Subaru BRZ ning mõned MPS mudelid. Hiljem lisanduvad meie seltskonda ka Yamaha R1 mootorrattad. Rehvirõhud paika sätitud ning paagid kõrgoktaanilist kütust pilgeni täis tangitud, suundume peatselt maanteele. Sihtkohaks on Pärnu, kuid sinna kavatseme jõuda läbi kurviliste kõrvalmaanteede. Ideaalne viis Civicu sõiduomaduste mõistmiseks.
Alustame mootorist – K20. Seda numbrikoodi oleme kohanud kõigis Type-R-des alates EP3 põlvkonnast. Viimase kahe põlvkonna mootoreid on aga saatnud turbolaadur. Esiratastesse suudab Honda Turbo-VTEC mootor LSD abil jaotada täpselt 235 kilovatti ning seda äärmiselt meeliköitval viisil. 2500 p/min peal tabab jõuallikat turbiin ning hävitaja kombel õhkutõusmisest päästab sind vaid tagatiiva poolt määratud survejõud. 6000 p/min ning taha tuleb klapiajastussüsteem VTEC – kui esimesest kaelanõksust kiirendusel ei piisanud, saad teise veel takka kaasa. Mudelit saatev ajakirjanike kiidulaviin on täiesti mõistetav, vähesed esiveolised suudavad mööda kuuma asfaltit söösta nagu orgu pikeeriv rabapistrik. Käikude vahetamine on kümme punkti kümnest – mehaaniline kast on ideaalse viskekauguse ja tunnetusega. Lisaks sellele lubab ja käsib väänderikas mootor juba linnakiirustel 6nda peale panna, seega vahetamiserõõmu on küllaga.
“Earth Dreams” kirjadega mootor on tõesti auväärt saavutus, kuid juhitavus on omaette klassist. Olles proovinud pea kõiki saadaval olevaid kuumpärasid, eristub Type-R teistest kardinaalselt teravuse ja täpsuse aspektis. Umbes nagu tegu oleks täiskohaga atleediga jõusaali harrastavate meeste kõrval.
Auto veoskeem avaldub sisuliselt vaid kohaltminekul, mujal on raske uskuda et tegu on esiveolise kuumpäraga. Continental SportContact 2 rehvid haaravad koos tohutu survejõuga asfaldist kinni ning Type’ sõidaks justkui rööpaid mööda. Alajuhitavust peaaegu ei eksisteerigi. Aastake tagasi proovisin ringrajal sõidukit Michelin PilotSport 2 tüüpi rehvidel ning sooritus oli veelgi parem, seega FK8 soetamisel soovitaksin just neid rehve. Rool on väga loomuliku tundega ning hea raskusega, lisaks sellele sunnib ergonoomika sind pidevalt instrumentidest kümne küünega kinni hoidma. Telefoni või muude asjade näppimiseks ei lasta kiusatust üldse tekkida. Nii peabki!
Civicul on kolm sätet – Comfort, Sport ja +R. Ning minu üllatuseks on need kõik igapäevaselt sõidetavad. Mugavusseades adaptiivne vedrustus pisut pehmeneb ning künnised on vähetuntavad, kuid pehmendatud pedaaliga kuuma andes säilitab auto siiski sportlikuse. Sport on vaikimisi-seade ning toob sulle käredama mootorikõla ning jäigema-teravama kogemuse. +R on mõeldud pigem ringrajale, kuid tegelikult kannatab sellega ka Mustamäe Tee kaevukaante ja aukude vahel slaalomit lasta. Esisillas istub MacPherson tüüpi vedrustus ning tagasilla setup on mitmikhoobaline. Paar pilti ka meie grupist:
Sõiduomaduste osas ei ole võimalik Civicu kohta negatiivseid kommentaare jagada. Nokkida võib ehk kütusepaagi suuruse üle. K20 neelab 45 liitrise paagi linnasõidul üsna kiirelt tühjaks, maanteel kuuendaga kruiisides Type’ väga janune siiski õnneks pole. Tartusse ja tagasi on võimalik sõita alla poole paagi. Rahuliku sõidustiiliga on keskmine kulu umbes 7 liitrit sajale.
Päev 2: Publikumagnet & Type-R disaini seisukohalt
Ma läksin laupäeval Tartusse Raadi lennuväljale üht hobiautode üritust pildistama. Civicuga parklajärjekorras seistes tuli aga piletimees ja küsis, et ega ma oma ägedat autot juhuslikult näitusel eksponeerida taha? See polnud mul üldse tegelikult kavas, kuid ega väike välireklaam Civicule ju paha tee? Niisiis, parkisin Honda Autoportree väljaande boksi ning puhastasin nina putukatest. Ja rahvas tuli.
Välimuselt on uus Type-R üsna ülbe ning disaineri pastakal on lastud isuga lennata. Evode-Imprezade territooriumile kippuv vulgaarne tagatiib püüab esimesena vaataja pilgu. Katusejoonel asuvad tuulesuunajad ning kere saadab sportlikum stangering koos süsnikimitatsiooniga detailidega. Seda ma siiski uute autode puhul ei salli – kasutu võlts. Civicul on päris mitu suurt “ventilatsiooniava” mida katab vaid tühine plastik. Splitter võiks samuti näiteks carbonvärvi plastiku asemel olla mingisugusest komposiitmaterjalist. Mulje oleks koheselt parem! Kuid üldjoontes on laia rööpe ning kurja olekuga Honda silmale ilus auto. Temas on seda aukartust äratavat aurat.
Kärtspunased ja väga head külgtuge pakkuvad korvistmed sobivad muu salongiga ilusti. Rool istub üsna hästi kätte, kuid võiks natuke väiksem olla. Nähtavus on aktspeteeritav ning salongimaterjalid üsna tummised. Seda päris kõikide konkurentide kohta öelda ei saa (Khm-Khm, Megane RS). Negatiivse poole pealt tahaksin kiruda infosüsteemi. Navigatsioon töötab kenasti, kuid kõik muu info on aeglane ja imelikult paigutatud. Lisaks hoiatan kõiki tulevasi Type-R omanikke – ärge jumala eest oma alumiinum-käigukangi kuuma päikese kätte jätke. Või kui jätate, võtke pajakinnas kaasa. Õppisin seda raskel moel.
Civic sai üritusel üllatavalt palju tähelepanu, olgugi et kõrval seisid haruldasemad japsid nagu Acura RSX, Nissan Skyline või Toyota Supra. Nii mõnigi noorpere või entusiast tuli autoga lähemalt tutvuma ja uurima-puurima. Üks väljanne püüdis auto isegi pildile!
Credits: Marko Randoja Sõit.ee portaalist
Päev 3: Type-R ning sellega kaasnevad “boonused”
Kahe päevaga saime selgeks, et Type-R on vapustavalt kiire ning registreerib iga sõidetud meetriga enda peale kümneid pilke. Lisaks sellele on temaga võimalik täiesti asjalikult igapäevaseid asju ajada. Põnevama Honda omamisega käib kaasas ka veel üks tore fenomen – kogukond.
Ma veeren ise ringi 2.2 VTEC Honda Preludega ning paljud minu semudki on oma sõiduvahendiks valinud mõne käredama Honda. Ning aina populariseeruvas Jaapani masinate kommuunis on Hondad vägagi au sees. Muust maailmast ei pea isegi rääkima, lihtsalt vaadake seda tohutut järelturgu ning cult-following fenomeni.
Ning toomaks väikest võrdlusmomenti Civic Type-R põlvkondade vahel, kohtusin viimasel päeval EP3 Type-R ning ühe vahva EK kere Civicu omanikega. Viimane pole muidugi R-mudel, kuid omanik Oliver on nn Kanjozoku kultuurist inspireerituna suutnud auto üpriski silmapaistvaks teha.
Väliselt on Civic Type-R kõvasti kosunud, eelkäijad näevad laia ja musklis kere kõrval päris väikesed välja. See ei tähenda muidugi, et nendega halvem sõita oleks. EP3 Type-R ei pruugi tänapäeva kontektsis enam numbrite poolest küll rabada, kuid on kurvilisel külateel VTEC’is püsides jätkuvalt vägagi arvestatav oht. 8000 p/min tõusev varajane K20 on täielik emotsioonitsüklon ise ning kerge-mänglev šassii pakub piiramatut lõbu. EK Civic pole kaugel maas – ehkki jõuvahe Type-R’dega on tohutu, teeb ta mõnusa ergonoomika ning nobedusega sõidukogemuse väärtuse tasa.
Selline nägi igaljuhul välja minu nädalavahetus uue Type-R seltsis. Vaese tudengi klišeed läbi elades tuli endalegi üllatuseks, et suutsin autoga ligi 900 kilomeetrit läbida. Praegu on autotööstuses käigus väike kuumpärade kuldajastu, kus valik kiirete hatchide vahel on üsna suur. Hetkeseisuga on Type-R konkurentidest ka kõige kallim. Aga põhjusega, sest kurvis lõikab ta kõigist läbi nagu kuum nuga sulavõist. Ühe soetamist te kindlasti ei kahetse!
Plussid: Jõudlus, pidamine, agressiivne disain, ergonoomika
Miinused: Võltsplastikut-süsinikku võiks pisut vähem olla, Infosüsteem
Fotod: Karl Kirs ( Esimene Peatükk) / Autor (Kõik Muu)