Andaluusia – Costa Del Sol! Päike paistab siin 320 päeva aastas ning keskmine temperatuur alla 15 kraadi ei kuku. Loodus lokkab ja asfalt sulab täiel rinnal! Talviti külastab piirkonda ka suhteliselt vähe turiste, mis omakorda tähendab väiksemat liiklust. Just need põhjused on muutnud Andaluusia looklevad teed autotootjate meelispaigaks talviste esitluste osas.
Lõuna-Euroopa Metsik Lääs
Lõuna-Hispaanias ringi seigeldes pole tihtipeale tähtis mitte sihtkoht, vaid just see teekond. Maanteede ääres ilutsevad väikesed asulad, kus mooride kindlused ilmestavad Hispaania temperamentset ajalugu ja segunenud kultuuri.
Loodusvistad on selles piirkonnas vägagi mitmekülgsed. Näiteks teekond Almeriast Granadasse algab justkui Metsiku Lääne kõrbest ja lõpeb nagu Šveitsi lumistes alpides. Kusjuures Almeria lähedal asuv piirkond on Ameerikale niivõrd sarnane, et seal on koguni filmitud mitmed spagetivesterne. Võtteplatse võib tee ääres kohata päris tihti.
Nimi “Pista” ei kuulu ainult Ferrarile
Mõni aeg tagasi sai käänakuid mõõdetud ja nauditud uue Abarthiga. Ning kusjuures peale neljapäevast perioodi ma isegi ei imesta, miks Lõuna-Hispaanias need üsnagi kallid “moeautod” nii populaarsed on.
Renditud autoks oli automaatkastiga Pista versioon, millel on tavalise Abarth 500ga võrreldes jäigem vedrustus ja mõned välised lisadetailid.
Peale Fiat 500 uuestisündi 2007. aastal on luukpära suures osas jäänud muutumatuks, saades aja jooksul väiksemaid uuendusi. Paranenud on sisu kvaliteet, infosüsteemi on kaasajastatud ning isegi Apple CarPlay toimib ilusti. Võib öelda, et see üle dekaadi vanune platvorm on suudetud ilusti ära peita kaunisse uude kuude. Kõrvutades teiste pisikeste kuumpäradega on välimus jätkuvalt üks kaunimaid.
Veider kuid üllatavalt praktiline
Abarthi rooli istudes mõistad koheselt, et tegu on veidra autoga. Rool on kuidagi liiga kaugel ja omamoodi nurga all, iste see-eest liiga kõrgel. Samas hakkavad silma detailid, mida tavalises autos ei kohta – näiteks turborõhu ja G-force näidik. Kõik need eelnevalt mainitud ebamugavused sõidu ergonoomika osas on aga unustatud autoga sõitma asudes – see tige putukas teeb rohkem häält kui mõned tõelised sportautod. Sõit kitsastel, kurvilistel teedel on puhas nauding, Fiat on justkui nendele mõeldud. Väiksematel teedel hakkab 500 tõesti elama ning käiguvahetustel on kuulda pauke-popse. Vastupidiselt mu kartustele, pole ta ka õnneks väga alajuhitav. Väike pettumus oli ikkagi automaatkast, mis tundus lihtsalt ajast ja arust. Kõrvaltvaatajale võis jääda mulje kui inimesest, kes esimest korda manuaalkastiga autot proovib. Neli päeva aga sundisid autoga harjuma.
Abarth ei jäänud hätta ka neljakesi sõites. Kuigi tagapink on üsna püstise seljatoega ja ruumi palju pole, siis väiksemad täiskasvanud kannatavad ära ka pikema maanteesõidu. Ehkki maanteesõidul võiks arvata, et üsnagi kõrge raskuskeskmega ja lühikese teljevahega auto on ebamugav, siis sugugi mitte
Maanteel polnud probleemi sõita kiirustel, mis Eestis võrduvad väikese järelemõtlemisajaga jaoskonnas. Küll aga pakub auto enim elamusi sõites kiirustel 40 kuni 90 km/h, kus on paremini kuulda ka auto urinat, mis on muhedalt madal ja paukuv. Selles kiirusevahemikus on tegemist ka üsna ökonoomse autoga.
