Škodad on eestlaste seas tõesti populaarsed. Octavia oleks justkui saanud uueks rahvaautoks, nagu ennemuiste legendaarne “Sirje” oli. Ma mõistan nende fenomeni paberil – nad on odavad, nendega on võrdlemisi mugav sõita ning neil on piisavalt lai mudelivalik. Aga emotsiooni osas? Mitte nii väga, mind nad näiteks siiani väga tõmmanud ei ole. Oma arvamuste kummutamiseks laenasin Škoda Tallinna käest lahkelt ühe Kodiaqi, Elegance paketis.
Kodiaq on mõõtmetelt kaunis suurepoolne ning kannab maasturi nime kliirensi ja pakutava nelikveoga ilusti välja. Kuid prooviautole nelikvedu puudus, ka mootoriks oli raske kere kohta üsna väike 1.5 TSI 110 kilovatine jõuallikas. Kuid kas see muudab tšehhi halvemaks autoks? Kindlasti mitte, kuid maasturina teda sedapsi võtta ei saa. Kolleeg Kertiga ringi sõites jõudsime järeldusele, et sellises seades on Kodiaq rohkem mahtuniversaal, kui džiip.
Meie Škoda tuli koos kolmanda istmereaga. Üllataval kombel suutis meeter kaheksakümmendviis mina sinna isegi ilusti ära mahtuda. Lapsi saaks sinna mahutada suisa kolm, seega on selle hinna ees Kodiaq hea lahendus paljulapselistele peredele. Kogu muu salong kenasti helenahkselt viimistletud ning avar. Istmed alla klappida, siis kannatab vedada kui saunaks vajalikke küttepuid.
Plastikud, kummid ja muu analoogne “mant” on üsna kvaliteetselt kokku pandud ning nagisemist-kobisemsit registreerivad kõrvad ja käed harva. Juhipositsioon on imelik, armatuur ise on kõrguselt üsna lühike, esiklaas kitsas ning rooli all laiub Mariaani süvik. Pole nagu päris maasturlik, samas pole nagu päris sõiduautolik ka. Veidike oleks justkui vanakooli Ameeriklast seal sees.
Ma ei tea mismoodi Kodiaq käitub nelikveo ning võimsama mootoriga. Kuid praeguses seades on sõitmine mõnus vaid üksi või kahekesi ringi tiirutades. 1.5 TSI mootor podiseb kapoti all mõnusa häälega ning liigub maanteekiirusteni vägagi aktsepteeritavalt. Kui aga peale pakkida terve pesakond inimesi või muud varustust, muutub Škoda kohutavalt jõuetuks. Näiteks 50 alast 90 alasse kiirendamine on väga väsitav, sa nagu kannaksid enda kaasas väga rasket seljakotti. Kütusekulu pole samuti kiita, ökosõit Haapsallu ja tagasi neelas tervelt pool paaki. Reeglina on VAG-Grupi mootorid mind kütusekuluga alati posiitivselt kostitatnud, Cuprad-GTi’d ning ka väiksemad bensukad on sisuliselt vaid kütust nuusutanud. Škodaga läks paraku raskeks.
Vedrustus on pehme ning hüplev, auke ja muid konarusi väga ei tunne. Auto käsitlemine on ergonoomiliselt hõlbus, vaid rool tundub natuke võõras. Just nagu näiteks uuel Audi A6’l, on see udusulekergusega pööratav.
Miks siis eestlastele Škodad meeldida võivad, kui brošüüri mitte lugeda? Mul tekkis tunne, et võib esineda nn naabripoisi efekt. Kui Škoda tuleb perre, siis ta ei ole nagu vastsündinud laps või uustulnuk. Ta on kui lapsepõlvemälestusest tuttav siiras ja hea naabripoiss, kelle abivalmidus ja sõprus südant soendab. Škodad võivad inimestest sütitada mingi seletamatu nostalgia ning see võib olla just üks nende populaarsuse tagamaid.
Kui soovid Kodiaqi osta, mine kindla peale välja ning kraba omale võimsam mootor ning nelikvedu. Seljuhul ootab sind eest tõesti tore auto, millega võidad nii kütusekulu kui sõidurõõmu osas.
Plussid: Ülimalt praktiline ja mahukas, ideaalne suurte lastega peredele. Vaikne salong ja mugav vedrustus
Miinused: Esiveolisena väiksema mootoriga väsitav sõita ning janune. Võimsamas seades ning nelikveoga hoopis teist masti ja parem masin.