Hyundai on äsja maha saanud Santa Fe neljanda põlvkonnaga. “Juba neljas?!” imestasin endamisi, sest käesoleva ajakirjaniku ajus peituvast autoinfosalvest ei suutnud ma mitte kuidagi meenutada viimaseid, kergelt ununevaid põlvkondi. Kiire külastus Wikipediasse värskendas mu mälu.
Uus Santa Fe on mõõtmetelt päris suur, vaata et astub varsti Saksa luksusmaasturite kandadele. Ka disain on kenake – ma pole otseselt mitmeosalise tuledisaini austaja, kuid seekord on seda mõtet ilusti rakendatud. Ja hoolimata populaarsest trendist, on esivõre suurus hoitud normaalsuse piires.
Salongi sisendes olin ma vägagi üllatunud. Tumepruunid, osaliselt tepitud istmed on kauni kujuga ja üpriski mugavad. Armatuur on üldse isevärki kujuga – puitdekooriga uksepaneelidelt voolavad nahast armatuurile kaks “nõgu”. Keskkonsool on tuttav liigikaaslastelt ning kvaliteedi üle eriti nuriseda ei saa. Mõni üksik paneel kobiseb vahest liialt, kuid üldmullje on tugev. Pakkumisel on ka seitsmekohaline variant. Ning salong on vaikne, väga vaikne, ka maanteekiirustel. Rafineerituse tunnet aga Santa Fe veel ei paku.
Silma kraapis aga pudru-ja-kapsad stiilis näidikuplokk. Elektroonilise ja analoogse seguga displei on täis värvilist sigrimigrit, mida on reeglina raske jälgida.
N-Geen on olemas
Prooviautol tuksus kapoti all 2.2-liitrine diiselmootor, jõunumbritega 147kw/440nm. Turbo viivitus on mõnusalt tuntav ja edasminek isegi lõbus. Sportrežiim on olemas nüüdseks enamikel turulolevates sõidukites, tavaautodes reeglina kasutult. Santa Fe’ga on aga teine lugu, auto muutub nupuvajutusel elavamaks kui võidujoovastuses atleet ning käiguvahetused panevad lausa ahhetama.
Näiteks kolmandalt neljandale lülitades käib läbi väike “vurts” ning auto hüppab hetkeks edasi, justkui oleks Mario Kartis üle mingisuguse “boosteri” sõitnud. Rool annab muidugi liiga vähe tagasisidet, olles üsna ebaloomulik. Vedrustus on loomu poolest jäigapoolne. Tundub, et Biermann loodud N-geen on leidnud oma tee pea igasse Hyundai sõidukisse.
Aga tegu on ju maasturiga, eks? HTRAC nelikvedu on lülitav ning lumes mässates sa päris hätta ei jää. Reaalne kütusekulu jääb kusagil 8-9l/100km kanti.
Kas hind õigutab ennast?
Baashinnad algavad 39 990 eurost. Proovisõiduki hind oli ligidal 50 000 eurole – tegu on üsna kopsaka hinnasildiga. Q7, X5 ja Mersude territooriumile läbimurret Santa Fe veel ei tee, ometigi valdab mind tunne et dessant luksussegmenti enam kaugel pole. Üle lombi on ju turule jõudnud Palisade ning Telluride, mille eesmärgiks ongi seal vaikselt kanda kinnitada. Rafineeritus ja vaid diiselmootoritest koosnev mudelivalik on peamised nördimust tekitavad faktorid.
Põhilisteks konkurentideks on näiteks odavamad Škoda Kodiaq, Nissan X-Trail ja Renault Koleos. Seega, hind jätab Santa Fe nn “eikellegimaale”, kus ollakse suurematest linnamaasturitest kallimad, ent luksusdžiipide maailmani kvaliteet veel ei küündi. Kuid Hyundai poolt on tegu järjekordse hea sooritusega, sammud õiges suunas jätkuvad.
Plussid:
Sisedisain, ruumikus, garantii, sõidumugavus
Miinused:
Krõbe hind, näidikuplokk, rafineeritus