Anett Veske ja Birgit Lill, kaks turunduse alal tegevat naist proovisid uut Renault Cliot. Mõlemad hindasid tunnustavalt sõiduomadusi, juhiabisid ja helisüsteemi.
Anett Veske sõnul on Renault Clio kindlasti linnainimese auto ja ta rääkis nii: väike, mugav, stiilne ja kiire. Kui siiani olen piirdunud oma kolmeaastase sõidukogemuse juures 2005. aasta autoga, siis minu jaoks oli Renault Clio erakordselt uudne kogemus. Kõlab kogenenud juhtidele küll tobedalt, kuid minu jaoks oli elevust tekitav juba see, et mootor läks nupuvajutusega käima. Lisaks on tal väga moodne juhiabisüsteem. See sisaldab parkimiseks vajalikke abimehi, tahavaate kaamerat, mille hoiatus teisele autole liigselt lähedale jõudes karjuma pistis ja mind, päevi näinud autode juhti, korralikult ehmatas. Kaamera abi ei julgenud ma veel väga usaldada, sest noh, oma silm on ikkagi kuningas.
Kohalt saab Clioga väga kiiresti minema: korra puudutad gaasipedaali ning juba ongi soovitud kiirus käes. Meeldis, et autos on olemas ka navigatsioonisüsteem, kuid see rääkis palju ning lõppkokkuvõttes ei töötanud see eriti efektiivselt. Tagatipuks oli see veel ka poolakeelne ja ma ei leidnud kiiruga kohta, kus keelt saaks vahetada või jutu välja lülitada.
Linnas liiklemiseks mugav
Positiivne on, et auto läheb hästi kiiresti soojaks. Kui tavaliselt lõdised talvel terve tee tööle ning täpselt tööle jõudes tunned, kuidas esimene soojus jõuab sinuni. Clioga on nii, et istud autosse, paned mootori käima ning juba on autos soe. Eesti kliima jaoks kindlasti ideaalne. Audiosüsteem on samuti kõrvale sõbralik ning kvaliteet tasemel. Panin aga tähele, et muusika ei pea isegi väga kõvasti üürgama, kui juba kostub see autost kaasaliiklejatele või tänaval liikuvatele jalakäijatele. See on selle audiosüsteemi miinuspool.
Kokkuvõttes, linnas liiklemiseks on Clio kindlasti väga mugav. Esineb ka paar puudujääki, kuid need on pigem teisejärgulised. Elevust tekitab moodne juhiabisüsteem ja kompaktne suurus. Anett Veske sõidab igapäevaselt Toyota Avensisega.
Harjumatu helisüsteem
Birgit Lill istus selle auto rooli täiesti ilma igasuguse eelarvamuseta. Ta räägib nii: kohe hakkas kohe silma moodne ja mõnus disain, silm puhkas, kui märkasin, et infodisplei on eestikeelne, see annab alati sooja tunnet juurde. Telefoni ühendamine käis kiiresti ja valutult. Helisüsteem on küll harjumatu ses osas, et helitugevust sai sättida vaid displei pealt või roolilt. Roolil ma tegelikult ei saanud aru, kust seda teha (Birgit ei leidnud roolisambal parema käe all olevat helisüsteemi “juhtimiskäppa” üles. Toim.)
Kuna muidu sõidan pisut vanema tarkvaraga autoga, siis oli huvitav vaadata, mida kõike ekraanil pakutakse. Kindlasti oli uudis, et sealtkaudu käib palju rohkemate funktsioonide sättimine, kui eeldada oskaks. Jah see, et sõidu mode’i valikut saad displei pealt valida, on väga hea: kohe näed ka keskmist kütusekulu, mis muide oli samuti silma rõõmustavalt väike. Aga noh, Clio ju ongi väike auto. Muidugi ei maksa end ekraanile unustada, ikkagi auto, mitte mingi mänguasi.
Targem pulti taskus või käekotis hoida
Et tegemist on väikese linnaautoga, siis ei maksa siin vist mingit ruumikust eeldada ja seda pole ka. Juhiala on suhteliselt kitsas, kuid ikkagi parimalt nendes oludes seadistatud. Natukese olen harjunud paremat kätt küünarnukitoele toetama, see toekoht on tsipa nigelavõitu ja seda siis ei saanud kasutada.
Tagaistujatele oli ilmselt võimalik parim ruum tekitatud, üsna hea auto formaati arvestades. Pagasiruumi vaadates on muidugi selge, et suuri asju selle autoga ei vea.
Rool on meeldivalt tundlik. Selle peal on kohustuslikud funktsioonid ka nupukestena olemas, aga see on maitse asi, palju keegi neid kasutab.
Auto pult-võti oli pisut tavatu formaadiga esmahetkel. Keskkonsoolis on sellele kena pesa olemas, aga targem on võtit vist taskus või käekotis hoida, sest tegelikult ju avab pult uksed sulle ka ise distantsilt ning käivitumine toimub samuti ilma puldita start-nupult.
Stabiilse käitumisega, tuhises kenasti
Tagurdamisel oli märgata, et taha väljavaated on üsna ahtad, mistõttu oli tagurdades hea abimees ekraan. Ekraani vaatamist tuleb harjutada ja kaamerad puhtad hoida.
Maanteel sõites kulges Clio mõnusalt, kiirendusega oli kõik paigas, väikese auto kohta stabiilse käitumisega ja tuhises kenasti. Linnasõit on väikese ja väleda minekuga autoga lausa lust, kui ainult ettepoole ja külje peale peab vaatama.
Kui nüüd keegi soovib endale ilusat ja ökonoomset autot, mis liigub hästi, on hea saundiga ja mitte eriti suur, ökonoomne, siis on Renalut Clio kahtlemata supervalik. Ma arvan, et selle raha eest igati mõistlik. Kestvuse osas mul muidugi info puudub, aga kolm aastat võib kindlasti muretult ja rõõmuga sellega ringi sõita. Birgit Lill sõidab igapäevaselt E-klassi Mercedes Benziga.
Rooli tagant raske lahkuda
Ja lõpuks mõned automehe tähelepanekud. Uus auto on alati parem eelkäijast ning demoautod on alati parimas varustuses. On see nüüd Intens või RS Line? Juhiabid ja mitmevärviline armatuurlaud on vahvad asjad, aga meie käsutuses olnud Renault Clio 1,3 TCi oli 130 hobujõulise mootoriga ja see asjaolu tegi rooli tagant lahkumise raskeks. EDC käigukasti jaoks on mootoril piisavalt võimsust ja käsitsi või lisagaasiga alla vahetamise himu ei teki.
Uue Clio heas linnasõiduvormis ei ole kahtlust, kuid mind huvitavad autod, millega saab mugavalt ja säästlikult läbida pikki vahemaid. Niisiis lasime tagaistme alla, panime auto maale viimiseks vajalikku nodi täis ja tuiskasime Tartu maanteele. Ühele inimesele jäi muide taga veel ruumi. 181 cm mehel tuleb istme ja rooliga süvenenult asjatada, et parim sõiduasend leida. Hea dünaamika nobedateks möödasõitudeks, tänase hetke korralikumad Renault “kellad” rooli taga, displeid täiendav klaviatuur auto reguleerimiseks, suured temparatuuri reguleerimise nupud ja Bose helisüsteem on märksõnad. Ja tagaluugist sisse vaadates, kui pagasiruum oli tühi, nägin veel üht ägedat asja: Bose bassikõlarit. Tümpsu oli muidugi sees ka tunda. Soovitan, umbes 18 000 euro eest saab ülivahva ja vähemagi eest vahva auto.
Fotod: Maret Sal Salles ja Heikki Sal-Saller