Kui kõrgemad sõiduautod panna klišee-stiilis klassiruumi võtmesse, siis kõrgema läbivusega universaalid on nagu see lahedate kamp, kes kogu muu rahvaga väga ei suhtle. Ning kes arvavad et nad on teistest natuke paremad ja vahel harva isegi – ongi.
Sa ei lähe nendega Klaperjahile, aga võid nende roolis olles täiesti rahumeeli pseudomaasturite läbivusvõime üle irvitada. Kui sa elad lumises Põhjalas või pead kevadeti viienda aasta ajaga rinda pistma, siis on just nemad ideaalne valik.
Nüüdseks väljendavad kõrguniversaalid end premium-markide mudelivalikus, mis tähendab kõigile lisaks ka rikkalikku varustust ning luksust. Karterikaitsesõbralik kliirens – check! Suur mahutavus – check! Ülim mugavus – check!
Meile proovisõiduks antud V90 CC oli sisuliselt täislastis ning kõige ilusama võimaliku spetsifikatsiooniga üldse. Maple Brown tumerpuun metallikvärv, pruun sisu ning D5 Pro lisavarustusega.
Meeletu pidamine ka väga lahtise pinnase peal
Just nagu sa Volvost eeldaksid, meenutavad selle sõiduomadused pigem lendavat vaipa. Kaheliitrine D5-astmes diiselmootor (235 hj) on teiste jõuallikate seast peale ilmselt ka kõige loogilisem valik, sest pakub samaaegselt üsna rahmeldamisvaba jõudlust ning pikkadeks sõitudeks sobilikku ökonoomsust. Keskmine kulu varieerius proovisõidu vältel 7,5-8 l/ 100km vahel.
Kiire autoga siinkohal tegu pole, sest jõud kantakse üle väga rahumeelselt ning konservatiivselt. Madalatel pööretel väändest puudust ei teki ning Volvo Power Pulse süsteem tulistab turboüleladurisse madalatel kiirustel kompressitud õhku, vähendamaks turboviive eksisteerimist. Kickdown ei meenuta mitte popsu vastu kukalt, vaid hoopis õrna kallistust. Sellegipoolest minnakse sajani umbes 7 sekundiga.
Oleks kapoti all veel samaväärselt sujuv ning peaaegu et vibratsioonivaba diisel-reaskuuene nagu Mercedes GLSil, oleks sõitmine täielikult meelelakkumine.
Tavamudelist on “murdmaa” Volvo 65 mm kõrgem ning on õhkvedrustega veel natuke korrigeeritav. Veermik ning rool on ülipehmed, kurvides on vajumist küllaga – elevust ning sportlikust siit autost otsida ei tasu.
Ja just see mulle V90 juures väga meeldibki – tegu on ausa autoga, mis ei proovi mitte ühelgi moel oma suunitlust või olemust kuidagi peita. Cross Country ei pea olema samaaegselt suuteline Nürburgringi ning Riisipere-Vaimõisa kruusateedel kihutamise jaoks.
See on luksusristleja, mis haarab sind oma vaiksesse embusesse ka siis, kui sa sööstad läbi eikellegimaaks muutunud vihmaste külateede. Vedrustus imab kõiksugused augud, lombid ning libedused-jubedes endasse täiesti murevabalt ning nelikvedu tekitab lahtisema pinnastes oludes hirmuäratavalt suure pidamise.
Ma proovisin Märjamaa laiadel kruusateedel mõned korrad “külge ette” saada, ent selle jaoks on Volvoga vaja omajagu hoogu ning julgust. Subaru Outback ning Insignia Cross Tourer kipuvad näiteks kergemini libisema minema.
Keskmisele istmele tasub istutada vaid nooremaid
Interjöör on täpselt samasugune nagu ka teistel 90-seeria Volvodel, ent prooviautol väga maitsekalt välisilmega korrelatsioonis sisustatud ning täis kõiksugu eluks hädavajalikku lisavarustust.
Lisaks ever-so-wonderful Bowers & Wilkins helile ning pruunile Nappa nahale, saab V90 Cross Countryt täiendada neljatsoonilise kliimaga, panoraamkatsusega, massaažiistmetega, lamineritud klaaside ning paljude muude asjadega.
Tagaistmetel on piisavalt ruumi kahele täiskasvanule, ent tänu kardaanitunnelile on mõtekam keskele võtta mõni jõnglane, kelle jalad päris meetripikkused veel pole.
Valikuterohkus annab Volvole eelise
Kõrguniversaalide segmendi võib enamvähem kaheks jagada. Klassi standardiks ning suunamudijaks võib kohati pidada Audi kuulsat A6 Allroad seeriat, mis koos E-Klass All Terrain ning V90 Cross’ga kolmnurga tipus paiknevad.
Püramiidi alumisel korrusel sõidavad ringi Super Scout, Outback, Passat Alltrack ning Insignia Cross Tourer, mis sarnasest võimekusest olenemata omavad puudujääki rafineerituses ning kohati ka üldises sõidukogemuses.
Hiljuti testitud Passat ning Insignia olid küll rikkalikult varustatud, aga ei sõitnud ligilähedaseltki nii vaikselt ja mõnusalt kui näiteks Volvo V90. Ja noh, Outback oma juhiabisüsteemiga käis juhil järgi nagu kanaema ning oli pealetükkivalt ohutu.
Seega mis on selles kambas Volvo trumbid? Algatuseks on ladvikust tegu kõige odavama sõidukiga ning sõites on tegu ilmselt ka kõige mugavama ning vaieldavalt, stiilsema alternatiiviga. Mootorivalik on laialdasem kui Mercedesel ja Audil, ent ruumikuse ning praktilisuse poolest jääb Volvo alla.
Vaatamata sellele kuhu valik langeda võiks, on Volvo V90 Cross Country kindlalt üks kõige mugavamaid ning peaaegu paremaid all-rounder autosid, mis üldse praegu müügil on. Peaaegu, sest see pole just kõige elevusttekitavam emotsioonikas, aga noh selleks on neil Polestar ning T8 pistikhübriidid.
Kokkuvõte:
Plussid: Stiilne seest-ja väljastpoolt. Äärmiselt mugav ning saab hakkama tavapärasest raskemates oludes (loe: muda, kruus, Eesti, mitte Namiibia liiv)
Miinused: Pole kõige erksam ning kaasahaaravam sõidukogemus, aga samas kas tingimata peaks olema?
Volvo V90CC D5 Pro
Mootor: 2.0D (D5) 173 kW/480nm
Käigukast: 8-käiguline automaat
Tühimass: 1966 kg
Kiirendus: 0-100 km/h 7,5 sekundit
Tippkiirus: 230 km/h