Fuji Rasketööstuste tähtsad ninad on otsustanud, et Subaru imagomuutusega tuleb veelgi sügavamale minna. Viimase kümnendiga on ralliradade ja kruusateede kuningast saanud ohutuse ning robustsuse etalon, esimese puhul on mu meelest isegi Volvot selle tiitliga ületatud.
Kuigi Aprillis sõidetud Forester jäi mulle meelde pigem sportliku ent oksapesu mitte pelgava linnamaasturina, siis äsja turule ilmunud e-Boxer teeb kübaratriki ja moondab ennast hoopis teistsuguseks autoks. Aga milliseks?
Testikatsetele tunnetust püüdma
Erinevalt muudest populaarsetest hübriididest, ei ole e-Boxeri eesmärgiks ökonäitajate ümber tilganäppimine vaid lisavurts. Mootoriks on juba tuttav kaheliitrine bokser, mida toetab nüüdsest 12 kilovatise (65nm) väljundvõimsusega aku.
Nelikvedu on jätkuvalt vana-hea sümmeetriline ja mehhaaniline ning parem massikese soodustab juhitavust. Välimus on samuti pisut teravam, ent mõõtmed on kasvanud ning salongikvaliteet märgatavalt tõusnud. Brošüürijutu kirjutasin lühidalt lahti, aga kuidas tegelikult asjalood on?
Sõitsin taaskord Lõuna-Eestisse, et seekord kinni haarata hoopis kruusateedest. Kuna üks minu kursavendadest on siinmail kogenud kaardilugeja, lasin tal end juhatada nii Eesti kui välismaa rallitiimide testialadele.Aga valge aeg on piiratud, seega ei kavatsenud ma otseselt off-roadi Subaruga korralikult teha, ent minu naviseade arvas teisiti. aga sellest hiljem.
Juhiabiliste meistriklass
Et Lõunasse saada, pidin ma otseloomulikult esmaspäeva öösel läbima (tänu taevale) rahulikku Tartu maanteed. Võtnud Tallinn-Tartu grupist peale ühe väärt muusikamaitsega neiu, tiksusin kaks tundi Emajõe Ateena poole ning hindasin viimistlust, kütusekulu ja kõiksugu vidinaid.
Foresteril on oma klassi maasturite hulgas üks suur eelis: nähtavus. Piilarid on ümberringi õhukesed ning aknad on üüratu-laiad suured, mis koostöös katuseluugiga annavad meeletult palju avarust. Viimistlus on võrreldes eelmise mudeliga teinud suure hüppe – kuigi üldpilt on sama, on materjalid soliidsemad, fancymad ja tummisemad. Ehituskvaliteet on tugev ning kobisevat plastikut väga ei leia, kui siis on mõned nupud keskkonsoolis kahtlase tundega. Ja siis on see unikaalne lõhn, mis on igas Forekas olemas.
Helisüsteem on täitsa asine, mugavus on konkreetne ning juhiabid täitsa teisest maailmast. Intelligentset püsikiirushoidjat me enam lahkama ei hakka, aga Eyesight süsteemi küll. Tegu on armatuuri tipus asetseva kaameraga, mis jälgib sinu silmi, pead ja ebakõlade tekkimisel kohe sind teavitab. Päris hüperaktiivne see õnneks pole, häält tõstab see umbes viis sekundit pärast teelt kõrvale vaatamist.
Praktilisusest veel niipalju, et pagasiruumi maht on tõusnud lahmakale 509 liitrile, kusjuures rattakoopad mahutavust siin ei sega. Ning muidugi tasub mainida 1870 kilogrammist haagisevedamise massi.
Oh kuis ma igatsen turbomootorit…
Mis puutub ohutusse ja ehituskvaliteeti, siis võime Subaru inseneridele tänutäheks saata paar pudelit sake’t ja kommikarbi. Kui me räägime hübriidlahendusest, siis ma kirtsutan natuke nina.
Kuna mõõtmed ja mass on suurenenud, tundub elektri abi tänapäeva trende arvestades täiesti loogiline samm. Aga seda Foresteri see väga teravamaks ei muuda. Linnas on see auto mugav, aga kiirendus nullist sajani võtab aega 11,8 sekundit ning seegi toimub maanteel natuke vaevalisemalt kui tahaks. Gaasipedaali vajutades mõistad, et auto iseloom on nüüdsest pehmem ja peresõbralikum, eelmise Foresteri tougelikku-teravust me enam ei näe. Kütusekulu jääb keskmiselt 8 liitri kanti mis on viisakas. Kohati tekkis igatsus EJ20 turbomootori järele, mis kindlasti minu, ent mitte Greta Thunbergi tuju parandaks.
Juhitavuse arvelt pole õnneks kompromissi tehtud. Nii kruusastel kui ka asfalteeritud kurvides on Forester hämmastava pidamisega ning reageerib teravamalt kui ükskõik missugune lihtsurelikele mõeldud parketimaastur. Sõitu on SI režiimis võimalik täitsa nautida.
Navigatsioon juhatas mind vahepeal ka kusagile Võrtsjärve tagustele metsateedele, mis olid veokite tegevusest niivõrd roopas ja mudased, et kaalusin korra tagasi pööramist. Aga sisse läks nelikvedu ja aeglusti ning sööstsin sealt isuga läbi.
Vana iseloom kandub teisele mudelile
Mul enim põhjust rõõmu tunda selle üle, et olenemata iseloomuvahetusest, ei ole Forester oma kõige väärtuslikemaid omadusi nurka visanud. Ma julgen sellega ikka minna sinna, kuhu Kadjari või Tiguaniga ei julgeks. Ja kui ma oleks reisirõõme ja poriseid teid armastav pereisa, siis lapsed-kooli-maale-ja-tagasi autona on raske paremat paketti soovitada.
32 900 eurone baashind on küll konkurentidest krõbedam, ent selle eest saad sa rohkem igapäevast võimekust ka. Märtsis saabub turule ka XV E-boxer, mis peaks täitma sportlikuma hübriidbokseri rolli – nagu mu kursavend ütles, siis vana Foresteri otsides pead sammud seadma XV poole.
Plussid: Paranenud ehitus-ja viimistluskvaliteet jäävad kohe silma. Praktilisus, mahutavus ning ohutus teevad Foresterist ühe parima võimaliku pereauto. Juhitavus ja teeväline võimekus on jätkuvalt olemas.
Miinused: Hübriidlahenduse kiirendusele väga kaasa ei aita, raskem kere nõuab rohkem jõudu.