Igal sügisel saavad Lätis Riia külje all kokku sajad Nissani S-kere mudelid, et üheskoos tähistada drifitrohket 200SX Megameet festivali. Mis asi on Nissani S-kere? Tegu on 1976-2002 aastatel toodetud tagaveolistega, enamjaolt turbotatud sportlike kupeedega, millega on ütlemata kohutavalt lõbus ja vahva sõita. Kõige levinumad on neist S13-S15 kered, mis leiavad peamiselt kasutust driftiplatvormina. Lätti tundus loogiline minna Nissaniga, seega laenas Fakto auto meile ühe hästivarustatud uuendatud Qashqai.
Vähemalt keegi saab aru – liigne puutetundlikus on halb!
Ma mängin pidevalt vinguviiulil pala sellest, kuidas autod on muutunud liialt puutetundlikuks. Kui ma nüüd Nissani osas midagi kobiseks, sööks lihtsalt sööks oma sõnu, sest tegu on ilmselt ühe parima analoogse salongiga turul.
Enamik asju on nuppudega: kliimaseadmed, režiimid, infosüsteemi menüüd ja näidikud. Materjalid on tummise tundega, ei logise ning juhiasetus väga mugav. Üks ekraan istub konsooli keskel küll, aga sa ei pane seda tähele tänu selle väikeste mõõtmete tõttu tähele. Sirivisin internetis kriitikat ka, tihtipeale öeldakse et tegu on vanamoelise disainikeelega, ent minumeelest ongi mõõdukas “nupumeri” koos väikese ekraaniga parim võimailk lahendus.
Panoraamklaas on turu üks üüratumaid, lubades ilusal päeval sisse rohkem valgust kui prožektoritega täidetud stuudioruum. Tagaistmed on piisavalt ruumikad, ent pagasiruumi osas ma pisut tõstaks hääl, sest meie kaameravarustus mahtus napilt sinna ära (ja seda polnud just palju). Maanteemüra on natuke rohkem kui tahaks, võrreldes näiteks sõsarauto Kadjariga.
Ei uskunud, et kirjeldan kunagi Qashqaid väga ilusa autona. Ilmselt on oma roll mängida ka ilusal veinipunasel värvil, suurtel lahedatel “hööveldatud” disainiga velgedel ning sportlikumal spoilerringil.
Hei-hoo, käivad kilomeetrid ja säästlikus koos
Uus 1.7 liitrine turbodiisel kombineeriti nelikveoga ning tulemuseks on soliidne pikamaasprinter. Mootor ei ole kõige võimsam, aga möödasõidud saab ilusti tehtud ning piirkiirusteni teeb Qashqai tänu nelikveole isegi ära mõnele tehaseseades S13 Turbole. Kütusekulu on olematu, numbrites tuleb keskmine 6 liirit sajale, ent visuaalsesse perspektiivi pannes – Sa võid sõita Tallinast Lätti vähem kui veerand paagiga. Ja paak ei ole nüüd üüratu suur.
Roolitunnetus on üsna null, aga linnamaasturi puhul see polegi tähtis. See on kerge, pöördelukk on suurem kui tavaliselt kohata võib ning auto selletõttu kergelt käsitletav. Minupoolt üldiselt vihatud variaatorkast oli seekord väga hästi konstrueeritud, sest jättis simuleeritud vahetustega mulje, nagu oleks tegu tavalise 8-käigulise kastiga. Honda, Toyota ja Subaru variaatorid seda näiteks nii hästi ei taba.
Veermik on üllatavalt jäik. Mingis ulatuses ma sooviksin näha pehmemat seadistust, ent kiiremalt ringteelt väljudes lubab teravam olemus mahapöördesse kiiremini ja sportlikumalt sukelduda. Difrilukk on samuti olemas ning off-roadi ilmselt Nissan ei karda, kuid paraku me sinna ei jõudnud.
Kiidusõnad ka Nissani autopiloodile, millega on väga-väga pikkade ja tüütute maanteede läbimine natuke mugavaks tehtud.
Naljakas oli muidugi istuda 200SX Turbos, teha paar ringi külg ees ning seejärel rahulikult kodu poole uues Qashqai linnamaasturis kulgeda. Nissani toodang aastal 1991 ning toodang tänapäeval on tõepoolest öö ja päev.
Qashqai tõstis mu hinnangut praegusest Nissani Euroopa tootevalikust tohutult. Ma olin ennist..pettunud? Sest põlise JDM-fännina näha, kuidas Nissani Silviatest, Fairladydest ning R’dest koosnev tootevalik asendub suuresti linnamaasturitega, on natuke kurb. Aga turg dikteerib toodangu iseloomu ning kui rahvas soovib krossovere, siis teeb Nissan seda väga hästi, jättes sõiduelamusse törts oma pärandit.
Arigato!