“Sa oled linnapeal kuulus. Olen juba mitu sõnumit ja pilti saanud, et üks neetult äge Läti märkides Golf paugutab tänavatel ringi ja tõmbab tähelepanu. Kust sa selle said?”
Sellised sõnad lausus mulle üks mu hea semu esmaspäeva öösel Prisma parklas, kui ma kurjailmelise Golf GTi TCR’ga rehvi toksima tulin. Vastasin, et tegu oli siiski minu kolleegidega teisest väljaandest, ent nõustusin tähelepanu aspekti osas.
Kas leidub paremat neljasilindrilist?
Tavaline GTI või Golf R minus väljast tundeid ei sütita. GTI TCR seevastu on üks kaunemaid visuaalseid väljendusi tõelisest hot hatch’i iseloomust üldse. Šeff tumehall värv koos rombikujulise graafika ning TCR siltidega, austust nõudev ülbe spoileriring, kandalõikavalt lai diffuusor ning sähvivad punased jooned esivõrel panevad hetkeks parklas kõndides sammu seisma küll.
Seisad, vajutad võtit ning vaatad kuidas kõik neli tuld teaterliku valgušõu saatel mööda ilma ringi tantsivad. Võtad toekatel, samuti ägeda disainiga istmetel koha sisse ja vajutad stardinuppu. Kõlab juba tuttav mürin.
VW-Audi disainitud EA888 turbomootor on selle kümnendi ilmselt kõige paremini disainitud neljapütine üldse. Kui mitte üldse viimane tasemel ja ennast tõestunud omalaadne, mida me siin vaikselt elektrifitseeruvas maailmas näeme. Toodetav ja varus olev jõud on muljetavaldav, kütusekulu pea olematu ning noh, selline jack-of-all-trades, master of none aura ümbritseb seda. Mina näen seda legendaarse Mitsubishi 4G63 Turbo teise tulemisena.
GTi tavapärasest 180 kilovatisest jõunumbrist on paari klõpsuga tehtud 213. Jõud sajab üsna kiirelt maha ning maksimaalne vääne lööb sind keskmises pöördevahemikus istmesse, nagu tänapäeva turbokale ikka kombeks on. Sajani minnakse tehase andmetel 5.6 sekundiga, kiiruse osas vastuväieteid ma tuua ei saa. Väljalase paugub kenasti rohkem kui näiteks R/Cupra või tavaliselt GTi’l ning vähem etteaimatavalt kui näiteks Megane RS-il.
Ilus, tark ja osav, aga ikkagi..?
Golf 7 tootmise lõpetamise “tähistamise” nimel lasi Wolfsburg ringlusesse just turismiautode sarjas võistlemisest inspireeritud erimudeli. Lisaks võimsamale mootorile ning kurjale aerole on Golf 20 mm madalam, suuremate pidurite ning LSD-ga. Kõlab nagu tavaline kuumpära, eks? Asju on tegelikult veel – näiteks on TCR’il jahutamiseks lausa kaks radikat, roolisüsteem on disainitud täpsemaks ning tippkiirus on tõstetud 263km/h tunnis.
Rajaleluna toimib TCR hästi. Ta on täpne, ettearvatav, lihtne sõita ning piisavalt kärme ka sirges joones. Audrus, Nemanesel või kusagil kohalikul trassil päev otse ringi küttes suudab see Golf emotsioone tagasi anda küll. Aga mööda B-teid ringi paarutades, mitte nii väga. Ta pole kindlasti mitte igav auto, aga non-track oludes pole ta just erutav.
Esisild on täpne, roolitunnetus pole nii elutu kui tavaliselt ning gaasitunnetus elav. Veermik on piisavalt jäik ka niisama sõiduks ning ergonoomika tipptasemel. Ärge tehke viga, TCR täidab sisuliselt kõik lahtrid lõbusa ja kärme luukpära hindamislehel.
Ja selle pärast ma ilmselt kunagi ühtegi Golfi GTI-d või R-i ei omagi. Kogu selle kiiduväärt tehnilise soorituse juures on Wolfsburg andnud vanakuradile oma hinge. Nendel autodel lihtsalt puudub see karakter ja särts mis ma mujalt kätte olen saanud. Ma sõidan öösel oma kurvitrassid i30 N või Type-R’ga läbi ning ma tunnen end meeletult hästi. Ma sõidan seda Golfiga ning ma olen lihtsas heas tujus.
Aga kõik sõltub loomulikult mida sa autost otsid. Ideaalne kombo rajakõlbulikust sõdalasest ja argisõidukist? Golf on sinu teema.
Hind ei ole siiski tähtis.
48 000 eurone hinnasilt prooviautol paraku õigustust ei leia. Selle raha eest pakuvad kõik teised kuumpärad samaväärset või isegi paremat võimekust. Aga hind ei tohiks sind selle auto ostul üldse huvitada.
GTI TCR on auto, mida me 20 aasta pärast näeme kas kollektsionääride garaažis või Doug DeMuro videos. Ta pole järjekordne hot hatch, vaid hoopis ilus austusavaldus nii Golfi lahkuvale põlvkonnale kui ka GTI ajaloole üldse. Volkswagen on nüüd võtnud uue mõttesuuna ning imago – ning kui TCR sümboliseerib parimat vanast, siis on minu süda rahul.
Fotod tegi Karl Kirs