Volvo S60 T5 R-Design. Kuigi nime järgi võiks justkui arvata, et tegemist on millegi sportlikuga, siis nii kahjuks pole. T5 tähendab siinkohal keskmist mootori valikut T4 ja T8 hübriidmudelite vahel ning R-Design sportlikumat välimust. Diiselmootoriga S60 enam valikust ei leia.
Minu varasem kogemus Volvodega on olnud küllaltki napp, aga kuvand turvalisest autost ja kogemus eelmise V40 mudeliga pisut langetasid mu ootusi. Kartsin, et natuke pikem proovisõit Eesti teise otsa tuleb tüütu, juhiabid piiksumas ja hoiatamas iga väikese liigutuse eest.
Hoopis vastupidi, kõik juhiabid sekkusid alles siis, kui neid reaalselt vaja oli ja auto ei tõstnud häält iga väiksema probleemi korral. Süsteemid nagu pimenurga andur, on viisaka välimusega ja sulanduvad peegli disainiga kokku. Distantsihoidev püsikiirusehoidja koos iseroolimisega teeb maanteesõidu eriti mugavaks ja erilisi viperusi sellega ei esinenud. Selle kasutamisel avastasin end korduvalt liikumas mõne aeglasema auto taga. Oleks vaid Eesti maanteed paremini joonitud.
Sel autol on omadus muuta ka hingelt huligaan rahulikuks. Kui 184kW/350nm on jõunumber, mis esmapilgul tundub meeliülendav, siis sõitma hakates näib see väiksem. Osaliselt on süüdi rahuliku seadega käigukast ja väga vaikne salong. Auto kiirendab nullist sajani 6,5 sekundiga, aga teeb seda nii sujuvalt, et ei saa arugi.
Proovisõidu auto oli esiveoline ja kordagi ei tekkinud vajadust nelikveo järgi. Proovitud sai autot ka liivase pinnasega väikesel metsavaheteel aga nelikut võib tõesti vaja minna vaid talvel.
Tulles tagasi vaikse salongi juurde, siis Volvo on uue generatsiooni salongid teinud vägagi kvaliteetseks ja igasugused üleliigsed hääled kõrvaldanud. Isegi kõigi Premium-klassi sakslaste kohta ei saa seda öelda. Mina ei leidnud interjöörist ei kusagilt ebameeldivat materjali ja disain oli piisavalt minimalistlik. Vaikse salongiga käis hästi kokku Harman Kardon helisüsteem. Kes tahab enamat, saab tellida Bowers & Wilkinsi helisüsteemi.
Iluliistud olid autol „metal mesh“, mis eristuvad tavalistest oma tekstuuriga. Istmed on sportlikud, natuke liiga jäigad ja ei lasknud piisavalt õhku läbi, eelistaksin pigem perforeeritud istmeid. Istekohad on ka selle auto puhul üks väheseid miinuseid, vähemalt minu jaoks. Perforeeritud istmega tuleb ka kaasa ventileerimise võimalus, mis nahkistme puhul kulub kindlasti ära. Tumeda sisuga auto puhul võiks mõelda ka katuseluugi peale, et natuke rohkem valgust tuua salongi.
Ja nüüd pisikese detaili juurde, millega igapäevaselt puutud kokku aga tihtipeale jääb autotootjatel selle disain täiesti teisejärguliseks. VÕTI! Volvo võti tundub esmapilgul küll disainilt lihtne aga viimistletud alumiiniumi ja nahaga on see käes mõnus ning viisakas. Võtmel on salongis ka spetsiaalne koht käigukangi ees, kuhu see peita.
Mis ei meeldinud? “Dynamic“ mode. Vedrustus muutub lihtsalt kehvemaks ja sellega asi piirdub. See mure vaevab aga enamikke autosid, millel adaptiivne vedrustus. Autol värvuseks Volvo kohta edev Fushion punane, mida kirjeldaks kui luksuslikku punast, mis mängib erineva valguse all. Kohati viskab värvi puhul sisse oranži ja õhtuhämaruses muutub täitsa tumepunaseks. Erilisema värviga käis kokku R-design pakett, mis teeb auto välimust natuke sportlikumaks samaaegselt mitte üle pingutades. Ka muudab see lisaks välimusele auto vedrustust natuke jäigemaks. Autol polnud lisavarustusse pandud käiguvahetuslabasid ja mulle see meeldis. Tegemist ju mitte sportauto puhul täiesti ebavajaliku lisaga?
Jah BMW ja Alfa sõidavad paremini aga on ka jäigemad ja natukenegi lisavarustust valides kallimad. Volvo on mõistliku inimese valik, kes hindab mugavust. Volvo tunneb oma klienti ja enamus neist ei otsi autost sportlikku sõiduelamust.
Kokkuvõtvalt on tegemist on väga hea sedaaniga ja kui oled vaatamas autot, millel neli ust, mugav siis ära unusta ka Volvot. Kui enne huvi Volvode vastu puudus siis nüüd tundub Volvo S60 T8 päris huvitav alternatiiv kiirematele väikesedaanidele. Peamiseks konkurendiks Audi A4 ja Lexus ES.